Eesti uuring 2018-2019 (lasteaed)
„Kiusamisest vabaks!“ metoodika lasteaias: kas ja kuidas toetab see laste arengut ja kiusamise ennetamist.
Artikkel on avaldatud ajakirja “Märka Last” septembrikuu 2019 numbris.
Pirko Tõugu, Tallinna Ülikooli Haridusteaduste Instituudi arengupsühholoogia külalisprofessor
Kati Aus, Tallinna Ülikooli Haridusteaduste Instituudi teadur
Grete Arro, Tallinna Ülikooli Haridusteaduste Instituudi teadur
Tallinna Ülikooli haridusteaduste instituudi teadlased viisid Lastekaitse Liidu tellimusel 2018.-2019. aastal Eesti lasteaedades läbi „Kiusamisest vabaks!“ metoodika tõhususe pilootuuringu. Uuringu eesmärgiks oli välja selgitada, kas ja kuivõrd toetab „Kiusamisest vabaks!“ metoodika laste sotsiaal-emotsionaalset arengut ning mõjutab õpetajate, lastevanemate ja lasteaia juhtide hoiakuid kiusamise suhtes. Uuringusse oli kaasatud 29 viie- kuni kuueaastaste laste lasteaiarühma üle Eesti; 16 rühma kasutas „Kiusamisest vabaks!“ metoodikat ja oli seda kasutanud vähemalt aasta jooksul. Laste sotsiaal-emotsionaalseid oskusi uuriti lastega läbi viidud intervjuude ja vanematelt saadud hinnangute abil; lapsevanemad, õpetajad ja lasteaedade juhid täitsid kirjaliku küsimustiku; osade lasteaia juhtidega viidi läbi ka intervjuu.
Laste oskused. Mujal maailmas läbiviidud uuringud on näidanud, et kiusamist esineb ka juba lasteaias ning kiusamise lõpetamiseks ja ennetamiseks on olulisel kohal laste sotsiaal-emotsionaalsed oskused (emotsioonide äratundmine, empaatia jms). Ka „Kiusamisest vabaks!“ programmis on mitmeid tegevusi, mis toetavad laste sotsiaal-emotsionaalsete oskuste arengut. Selleks, et laste sotsiaal-emotsionaalseid oskusi uurida, töötati välja kiusamisolukordi kujutavad pildid. Piltidel olid esitatud nii väga selged (mänguasja äravõtmine) kui ka varjatud (tõrjumine) kiusamisolukorrad. Kõigil piltidel oli kujutatud nii kiusaja, kiusatav kui ka kõrvalseisja / potentsiaalne sekkuja. Intervjuud viidi läbi 300 lapsega. Lastelt küsiti, kas pildil leiab aset kiusamine või on kõik korras. Samuti paluti lastel nimetada, mis emotsioone pildil kujutatud lapsed kogevad. Selgus, et varjatud kiusamisolukordi tunnevad „Kiusamisest vabaks!“ metoodikat kasutavates rühmades käivad lapsed paremini ära kui lapsed, kes metoodikaga kokku ei ole puutunud. Samuti oskavad „Kiusamisest vabaks!“ metoodikat kasutavate rühmade lapsed täpsemini nimetada kiusamisolukorras osalevate laste emotsioone. See tähendab, et „Kiusamisest vabaks!“ metoodika võib toetada laste oskust kiusamist märgata ning emotsioone ära tunda. Need oskused on kindlasti vajalikud, et sõbralikku ja kaasavat rühmakliimat luua ning kiusamist ennetada.
Laste sotsiaal-emotsionaalseid oskusi hinnati ka eestindatud rahvusvaheliste sotsiaal-emotsionaalsete oskuste mõõtvahenditega, millele vastasid lapsevanemad. Lapsevanemate hinnangute alusel „Kiusamisest vabaks!“ metoodikat kasutavates rühmades ja metoodikat mitte kasutatavates rühmades käivate laste sotsiaal-emotsionaalsed oskused ei erinenud. See tähendab, et programmiga liitunud rühmas käivate laste vanemad ei hinnanud oma lapsi nt prosotsiaalsemaks või paremat eneseregulatsiooni omavateks kui programmiga mitte liitunud laste vanemad. Võimalik, et ehkki laste oskused on programmiga tegeledes muutunud paremaks konkreetsete kiusamisolukordade märkamisel ja emotsioonide äratundmisel, ei pruugi need oskused olla niivõrd üldistunud, et väljenduda märgatavates erinevustes laste kogu käitumisrepertuaaris.
Lapsevanemate, õpetajate ja lasteaia juhtide kiusamist puudutavad hoiakud ja uskumused. Üldiselt on uuringutes leitud, et toimivad kiusamise ennetamise programmid kaasavad ka lapsevanemaid. „Kiusamisest vabaks!“ metoodika oluline osa on lapsevanemate kaasamine sõbraliku ja kõiki kaasava rühmakliima loomisesse ja kiusamise ennetamisesse. Rühmakliima loomisel ja laste suunamisel on kriitiline roll õpetajatel; üldise kliima loomisel on olulised ka lasteaia juhid. Seetõttu hinnati uurimuses nii lapsevanemate kui ka õpetajate ja lasteaia juhtide hoiakud kiusamise suhtes. Vastavate hoiakute uurimiseks eestindati Troop-Gordon ja Gerardi (2012) loodud test, mis hindab, kuivõrd peetakse kiusamist normaalseks lapsepõlve osaks (normaliseerimine) ja mil määral peetakse kiusamisolukordade vältimist või enesekehtestamist headeks strateegiateks kiusamisega toimetulekul. Testis hinnatakse hoiakuid eraldi poiste ja tüdrukute kiusamise suhtes. Vaatamata ootusele, et „Kiusamisest vabaks!“ metoodikat kasutavates rühmades käivate laste vanemad normaliseerivad kiusamist vähem ning peavad vältimist halvemaks kiusamisega toimetuleku strateegiaks kui metoodikat mitte kasutavates rühmades käivate laste vanemad, ei näidanud test erinevust vanemate hinnangute vahel. Samuti ei olnud erinevusi programmi kasutavate ja mitte kasutavate õpetajate hinnangutes. See tähendab, et vähemalt praegu ei saa öelda, et „Kiusamisest vabaks!“ metoodika mõjutaks üldiselt õpetajate ja lapsevanemate kiusamist puudutavaid hoiakuid. Ilmselt oleks siinkohal oluline mõelda, mil moel lapsevanemaid kiusamise ennetamisesse kaasatakse ning kuivõrd tegeldakse ühistegevuste käigus käitumist kujundavate hoiakute teadvustamise ja mõjutamisega. Samuti tuleb märkida, et praeguses uuringus osales vaid 38 õpetajat, mistõttu õpetajate kiusamisteemalisi hoiakuid ning hoiakute tagamaid tasuks edaspidi kindlasti täpsemalt uurida.
Tulemusi uurides leidsime uskumuste puhul, et üldiselt peetakse kiusamist poiste puhul sagedamini tavapäraseks lapsepõlve osaks kui tüdrukute puhul. See tähendab, et nii lapsevanemad, õpetajad kui ka lasteaia juhid ei pea poiste vahelisi kaklusi, norimist ja narrimist sama suureks probleemiks kui tüdrukutevahelisi kaklusi, norimist ja narrimist. Kiusamise ennetamisel võib selline suhtumine saada oluliseks takistuseks; samuti võib see tähendada, et poiste sotsiaalsete oskuste arendamisega kiusamisolukordade vältimiseks, lahendamiseks ja ennetamiseks ei tegeleta või tegeletakse vähem kui tüdrukute puhul. Igal juhul annab ka see tulemus märku vajadusest pöörata enam tähelepanu kiusamisteemaliste hoiakute ja arusaamade teadvustamisele.
Jäävus- ja juurdekasvu-uskumused. Selleks, et inimene oleks valmis iseenda või teiste arengut suunama ning toetama, peaks ta olema kindel, et vastavad muutused on üldse võimalikud. Selleks, et õpetaja või lapsevanem oleks valmis laste arengut suunama, võiks ta evida uskumust, et areng on alati võimalik ning sageli sünnipäraseks peetavad isikuomadused (nt tähelepanu suunamise oskus, emotsioonide reguleerimise oskus ja käitumuslik kontroll) on siiski arendatavad. On näidatud, et vanemad või õpetajad, kes peavad isikuomadusi pigem sünnipäraseks, reageerivad laste ebakohasele käitumisele või ebaõnnestumisele pigem kontrollivalt ja mittekonstruktiivselt. Kui isikuomadusi peetakse aga arendatavateks, suudetakse tõlgendada keerulistes olukordades ilmnevaid ebaõnnestumisi (nt impulsikontrolliraskusi) arenguvõimalustena, suunates lapsi otsima ja katsetama erinevaid strateegiaid. Jäävususkumused isikuomaduste arendatavuse osas võiksid seega mängida olulist rolli selles, kas lastega tegelevad täiskasvanud on valmis sekkumisprogrammide raames ette nähtud tegevusi tõhusalt rakendama. Seetõttu hinnati ka praeguses uurimuses, kas lapsevanemad ja õpetajad peavad laste omadusi (nt sotsiaalsus) sünnipärasteks (e omavad jäävususkumusi) või arendatavateks (e omavad juurdekasvu-uskumusi). Selgus, et “Kiusamisest vabaks!” metoodikat kasutavatel õpetajatel on võrreldes metoodikat mitte kasutavate õpetajatega tugevamad juurdekasvu-uskumused ehk nad arvavad teistest enam, et laste omadused on arendatavad. Varasemad uurimused on näidanud, et õpetajate juurdekasvu-uskumused käivad käsikäes laste paremate tulemuste ja kiirema arenguga. Seega võivad sellised uskumused olla metoodika eduka rakendamise alustalaks.
Õpetajate tõlgendus kiusamisolukordadele. Selleks, et kiusamise ennetamise ja vältimisega seotud oskusi õpetada, on esmalt hea mõista, mis on kiusamise põhjused või taustategurid. Seepärast uuriti, kuidas õpetajad konkreetseid kiusamisolukordi tõlgendavad. Samad kiusamisolukordade pildid, mis esitati lastele, esitati ka õpetajatele, küsides neilt, miks sellised olukorrad tekivad ning mida nad soovitaksid noorele kolleegile sellises olukorras. Ilmnes, et õpetajate arusaamad kiusamisolukordade tekkepõhjustest olid varieeruvad, peegeldades põhjusena niihästi oskuse puudumist (empaatia vms), kiusaja enda halba enesetunnet kui ka kiusaja pahatahtlikkust, kadedust või domineerimisvajadust. Seega võib väita, et ühene arusaam kiusamise põhjustest, millele peaks toetuma efektiivne igapäevane ennetustegevus, on õpetajate puhul sageli veel kujunemisjärgus. Uurides vastuste erinevusi “Kiusamisest vabaks!” programmi rakendavate ja mitte rakendavate lasteaedade vahel, ilmnes, et vaid esimestes esines kiusamise põhjusena mingi (eneseregulatsiooni)oskuse puudumise väljatoomist, mis võiks osutada sellele, et programmi võiks iseloomustada valmidus suunata enam mõtlema kiusamisest kui pädevuste toetamise teel muudetavast nähtusest.
Soovitustes noorele kolleegile keskenduti peamiselt kiusaja ning mitte kiusatava ning kõrvalseisja oskustele või tunnetele. Vastused suunasid kas lapsi olukorrast rääkima, teise tundeid mõistma, lahendust otsima; aga ka nn “tagasi tegema” või kiusajat (sh ennetavalt) isoleerima. Programmi “Kiusamisest vabaks!” kasutavate ja mitte kasutavate õpetajate vastused sisuliselt ei erinenud, viidates sellele, et kiusamise ja eneseregulatsiooni temaatikas on veel dimensioone, mida saaks õpetajahariduses sügavamalt käsitleda.
Läbi viidud uurimuse näol on tegemist esimese “”Kiusamisest vabaks!” metoodika rakendumist hindava uurimusega Eestis, milles kõrvutatakse metoodikat kasutavaid lasteaiarühmi metoodikat mitte kasutavate rühmadega. Uuringu tulemused lubavad arvata, et metoodika on tõhus teatud konkreetsetes kiusamisolukordades olulist rolli mängivate oskuste toetamisel, kuid tulemused viitavad ka valdkondadele, millele tasuks edaspidi rohkem tähelepanu pöörata. Usume, et uuring andis arvestatava sisendi nii programmi edasiarendusteks kui ka edasisteks uurimistegevusteks.
Uuringu lõppraport on kättesaadav siit.
