Hoolekogu kui lasteaia käivitav jõud

Tekst: Kadi Hainas

Kui Sven Ersling, praegune Tallinna Lasteaed Kaseke hoolekogu esimees, kolm aastat tagasi hoolekogu liikmeks valiti, sai ta mõne koosoleku ning vastuseta jäänud küsimuse järel aru – hoolekogu töökorraldus ei saa endisel kujul jätkuda. „Iga kord, kui keegi midagi sisulist küsis, ei tulnud sellele vastust ning suhtuminegi oli tõrjuv,“ kirjeldab Ersling sisulist teadmatust, mis valitses nii temas endis kui ka teistes hoolekogu liikmetes. 

Pöördepunktiks osutus Tallinna Lasteaedade Hoolekogude Liidu üritus, kus tehti selgeks hoolekogu tegelik roll ja eesmärgid. „Sain aru, et siin on väga palju teha. „Lugesin risti ja rästi läbi nii seadused kui ka Tallinna Lasteaedade Hoolekogude Liidu kodulehe ning tegin õpetajatele ja hoolekoguliikmetele sellest kokkuvõtte,“ meenutab Ersling üritust, mis andis kindlust initsiatiiv enda kätte haarata. Kui hoolekogu rolli tutvustav koosolek peetud sai, olid osalejad palju teadlikumad, mida nad lasteaia heaks teha saavad. Samuti tulid murekohad iseenesest lauale ning kasvas välja mõnus tuumikgrupp, kellest igaüks haaras endale kandva rolli.

Tallinna Lasteaed Kaseke hoolekogu esimees Sven Ersling

Toimiv koostöö viib tulemuseni ja tagab järjepidevuse

Hoolekogu jaoks on oluline järjepidevus, mille saab väga suures osas tagada lasteaia juhtkond. Erslingu sõnul on aktiivne tegutsemisaeg lasteaia hoolekogus aina rohkem näidanud, et koostööd hoolekogu ja juhtkonna vahel peab olema tihe. „Mõtteid on kogunenud palju, kuid järjepidevust pole, et neid ellu viia,“ selgitab Ersling. Seetõttu pannakse ka teemad prioriteetide järjekorras paika ning tegeletakse sellega, mis kõige tähtsam.

Ühe prioriteetse probleemina nägi hoolekogu „Kiusamisest vabaks!“ metoodika kasutamist lasteaiarühmas. Teema muutus aktuaalseks siis, kui rühmad olid metoodikaga liitunud, kuid sellest polnud näha ega kuulda ühtegi märki. Põhjuseid võis Erslingu sõnul olla mitu. Nii lastevanemate enda teadmatus kui ka õpetaja valmisolek metoodikat tutvustada.

 „Kui kiusamisega seonduvate teemadega kokku puutusin, märkasin lastevanemate seas väga madalat teadlikkust. Sageli ei teadvustanud ka õpetajad 100% kiusamiskäitumise esinemist, vaid vaadati sellele kui loomulikule kasvamise osale,“ toob Ersling välja murekoha nii õpetajate kuid ka vanemate suhtumises. Ta on veendunud, et kuni lapsevanem ei huvitu sellest, mis lasteaias toimub, millega laps tegeleb, milliseid kogemusi ta saab ning mida õpetaja tunneb ja näeb, ei muutu miski.

Ersling leiab, et suured muutused saavadki alguse mõtteviisist. „Paljud vanemad suhtuvad kiusamisse kui lapse loomulikku arengusse, kuid tegelikult on selle lubamine käitumismallide harjutamine.“ Kui see sõnum jõuaks tugevamalt vanemate ja õpetajate pähe, hakkaksid Erslingu arvates rattad loomulikumalt käima.

Ühisüritused õpetavad üksteise rolli hindama

Kuidas aga innustada lapsevanemaid ja õpetajaid omavahel rohkem suhtlema? „Väga palju aitavad ühisüritused, mida oleme oma lasteaias korraldama hakanud,“ toob Ersling näite.

Ühisüritused annavad võimaluse koostööks ning loovad seeläbi parema võimaluse erinevate osapoolte vaheliseks suhtluseks.

Viimase ürituse toimumise ajaks oli osalejate arv kasvanud lausa nii suureks, et naabridki märkasid ja tähendasid – nii palju autosid pole nad ammu lasteaia ümber näinud. Samuti võis näha muutuseid lapsevanemate suhtumises, kes tänasid üksteist varasemalt rohkem. Tänati nii kohvikute organiseerimise eest, esinemise kui ka ürituse korraldamise eest. „Näha oli, et suhtlus on paranenud!“

Lisaks ühisüritustele pidas hoolekogu oluliseks ka lihtsa kombe juurutamist  – et õpetaja tuleks lastele hommikuti uksele vastu ning saaks lapsevanemaga seeläbi tihedamat suhtlust arendada. „Alguses oli sellele väga suur vastuseis,“ meenutab Ersling esimest reaktsiooni. Nüüd on selline käitumine aga nii õpetajate kui ka vanemate poolt omaks võetud ning mõlemad pooled on mõistnud, et selline teguviis aitab kaasa lasteaiakeskkonna sotsiaalsete suhete arendamisele.

Artikkel ilmus sügis 2015 ajakirjas Märka Last.