Eesti uuring 2017 (pilootkoolid)
Sotsiaalsete oskuste õpetamine aitab ennetada koolikiusamist
Artikkel on avaldatud Õpetajate lehes 25. mai 2018.
Tallinna ülikooli emeriitprofessor
Koolikiusamine on valus teema kõikjal maailmas, mistõttu otsitakse jätkuvalt selle tekkimise põhjusi ning ennetamise viise. Kuna sotsiaalne kontekst, milles lapsed kasvavad, erineb ühiskonniti ja pereti, ei saa eeldada, et lapsed tuleksid ühtviisi hästi toime erineva suhtlusolukorraga ning mõistaksid enese ja kaaslaste käitumise motiive. Oluline on aru saada, et laste sotsiaalsete ja emotsionaalsete oskuste arengu toetamine on sama tähtis kui akadeemilise võimekuse arendamine.
Programmi „Kiusamisest vabaks!“ oluline eesmärk on kõikide laste elurõõmu tagamine lasteaias ja koolis. Elurõõmu alus on emotsionaalne kindlustunne, mis peegeldub lapse eneseusus ja positiivses minapildis. Lapsed, kes usuvad endasse, tulevad toime ka keerukamates olukordades ning on valmis tegema kaaslastega koostööd.
Eesti koolides ja lasteaedades on osutunud väga populaarseks lastekaitse liidu juhitud kiusamise ennetamisele suunatud programm „Kiusamisest vabaks!“, mida rakendatakse Eesti lasteaedades 2010. ja koolides 2013. aastast. Selle eesmärk on arendada nelja väärtuse – hoolivus, sallivus, austus ja julgus – õpetamise ja harjutamise abil laste sotsiaalseid oskusi, et luua lasteaias rühmades ja koolis klassides kaasav ja üksteisega arvestav õhkkond, mis välistaks kiusamiskäitumise. Sotsiaalsed oskused aitavad luua ja hoida positiivset rühma- ja klassikliimat, millel baseerub efektiivne õppimine.
Senised uuringud meil ja mujal näitavad, et „Kiusamisest vabaks!“ populaarsus tuleneb asjaolust, et see tähtsustab fundamentaalseid kõlbelisi väärtusi, mille tagamine ja areng lasteaias ja koolikeskkonnas mõjutab nii koolipere sotsiaalseid suhteid kui ka õppekvaliteeti.
Senised tulemused
„Kiusamisest vabaks!“ varasemad uuringud on näidanud, et kiusamiskäitumise ennetamine on seda tõhusam, mida enam on kiusamisvaba keskkonna loomisse kaasatud haridusasutus tervikuna. Iseennast, kaaslasi ja täiskasvanuid väärtustava käitumiskultuuri arendamine eeldab õppeasutuse juhtkonna, koolipersonali, laste ja lapsevanemate aktiivset kaasatust.
Toetudes juba eelnevatest uuringutest tulenevatele järeldustele, seati 2017. aasta uuringu eesmärgiks ennekõike teada saada, kas ja kuivõrd on programmi pilootkoolidel tekkinud ühine arusaam kiusamiskäitumise ennetamise ja sekkumise võimalustest. Oluline oli teada saada, mida antud programmi rakendamisel kõige enam väärtustatakse ning millised on rakendamisega seotud kitsaskohad. Kaasatud olid kooli juhtkond, õpetajad, õpilased ja lapsevanemad. Koolipõhiselt kõiki osapooli kaasav uuring aitas selgitada, milline on eri osapoolte koostoime kiusamise ennetamisel ning millised võtmetegurid tagavad kiusamisvaba koolikliima.
Koolijuhtide hinnang programmile oli valdavalt positiivne. Toetavad koolijuhid on hästi kursis õpetajate tegevusega ning usuvad, et kiusamise ennetamine aitab kujundada kooli mikrokliimat ning õpetab lastele olulisi kõlbelisi põhiväärtusi. Veel tuuakse positiivsete aspektidena esile programmiga kaasnevaid häid õppevahendeid ning võimalust kasutada neid ainetundides.
Koolijuhid, kel on programmi tõhususe suhtes mitmeid kõhklusi, ei tunneta oma rolli koostöös programmi kontaktisikuga ega ka õpetajate toetajana. Pigem püütakse leida edukat tegevust takistavaid tegureid. Näiteks ajaressursi nappust, ruumipuudust, konkureerimist teiste programmidega jms. Olulise probleemina tuuakse välja õpetajate mobiilsus, mis muudab mõnes koolis keeruliseks programmi jätkusuutlikkuse. Kooli ulatuses on programmi tegevus seda nähtavam, mida rohkem klasse on sellest haaratud.
Analüüsides õpetajate hinnanguid „Kiusamisest vabaks!“ tõhususele, saab järeldada, et õpetajate motivatsiooni hoidmisel on ülioluline, kuivõrd teadvustatult suudavad nad näha ennast kui väärtuskasvatajat ning kui mitmekülgselt kasutavad metoodikaga kaasnevaid õppematerjale.
Kõik uuringus osalenud õpetajad on seisukohal, et juba lasteaias programmis osalenud laste sotsiaalsed oskused on paremad, nad suudavad paremini sõnastada oma seisukohti ning julgevad kiusamisolukorras sekkuda ja vajadusel abi paluda.
Analüüsides lapsevanemate hinnanguid „Kiusamisest vabaks!“ programmile, võime öelda, et lapsevanemate positiivsed hoiakud lapse koolikaaslaste ja nende vanemate suhtes kanduvad edasi lapsele ning toovad kaasa häid muutusi klassi õpilaste omavahelises läbisaamises. Neis klassides, kus õpetaja rakendas rohkem, sh lapsevanemate aktiivsust eeldavaid meetmeid, on lapsevanemate hinnang koostööle nii kooli kui ka klassi tasandil parem kui lapsevanemate kaasamise meetmeid vähem kasutanud kolleegide klassides.
Nii õpetajate kui ka lapsevanemate hinnangutest ilmneb, et õpetajad on mitmeid viise kasutades tutvustanud „Kiusamisest vabaks!“ programmi, kuid vajaka jääb sellega seotud mõtete ja tegevuse igapäevaelus fookuses hoidmisest, st lapsevanemad ootaksid õpetajatelt vahetumat tagasisidet klassis toimuvale ning nende aktiivsemat kaasamist.
Lastega korraldatud uuringute ühiseks ja läbivaks jooneks kõikides uuringutes on olnud üldistus, et klassides, kus programmi aktiivsemalt kasutati, olid põhjalikumad teadmised põhiväärtustest ning kiusamisolukordasid esines märgatavalt vähem. Koolides, kus „Kiusamisest vabaks!“ programmi väga aktiivselt ei rakendatud, esines probleemseid situatsioone rohkem. See väljendus nii õpilaste näidetes kui ka käitumises. Märgata oli ka tõsiasja, et „Kiusamisest vabaks!“ metoodikat vähesemal määral rakendavad õpetajad ei märka kõiki õpilastevahelisi suhteid ega oska luua väärtusi kinnistavaid suhtlusolukordi.
Õpilased teadsid, kuidas oleks õige käituda. Uuritavate kirjeldustes ilmnes näiteid nii sallivuse, austuse, hoolivuse kui ka julguse väljendumisest. Julgust kasutati enese ja teiste kaitsmiseks ebaõigluse eest, hoolivust väljendati teistega asjade jagamise, abistamise ja lohutamisega.
Sallivuse ja austuse rakenduvust kinnitasid aga näited teiste seltskonda võtmisest ning heatahtlikust suhtlusest. Sellest hoolimata esines palju olukordi, mis väljendasid sallivuse ja austuse nappust. Nimelt toodi välja mitmeid käitumisolukordi, kus kaaslasi tõrjutakse ja narritakse. Lapsed olid avameelsed ning isegi kui nad ise varasemalt kinnitasid ühe või teise väärtuse vajalikkust, siis nende lugudest ja enda käitumisest see alati välja ei tulnud.
Kokkuvõtteks
Uurijate ja praktikute üksmeelne seisukoht on, et kiusamise ennetamisega peab alustama võimalikult varajases eas, mil suhtumine iseendasse, kaaslastesse ja täiskasvanutesse kujuneb lapse jaoks oluliste täiskasvanute mõjul.
Panustamine õpilase sotsiaalsete oskuste arengusse on oluline nii lühemas kui ka pikemas perspektiivis. Lühemas perspektiivis toob sotsiaalsete oskuste õpetamine kaasa hakkamasaamise selliste eluks vajalike oskustega nagu õppimine, suhete loomine, efektiivne suhtlemine, teiste vajaduste märkamine ja hea läbisaamine kaaslastega. Selle tulemusel tõusevad nii õpilaste akadeemilised saavutused kui ka paraneb klassi ja kooli sisekliima ning probleemse käitumise intsidente jääb vähemaks.
Pikemas perspektiivis on sotsiaalsete oskuste õpetamine oluline panus laste kasvamisse haritud, vastutustundlikeks, vägivallavabadeks ja hoolivateks täiskasvanuteks.
Nii käesolev kui ka eelnevad uuringud on näidanud, et kiusamiskäitumise ennetamine on seda tõhusam, mida enam on kiusamisvaba keskkonna loomisse kaasatud haridusasutus tervikuna. Kooli ulatuses on programmi tegevus seda nähtavam, mida rohkem klasse on sellest haaratud. Uurimusest ilmnes, et koolid, kus juhtkond on sisuliselt huvitatud programmi rakendamise tõhususest, on ka õpetajad ja lapsevanemad koostööst rohkem innustunud.
Pinnale jäi tõdemus, et „Kiusamisest vabaks!“ toel on võimalik arendada lastes olulisi kõlbelisi väärtusi vaid siis, kui õpetaja rakendab metoodikat järjepidevalt.
