Küberkiusamine: müüdid ja tegelikkus

Küberkiusamise kohta levib palju valeinfot, seda nii telesaadete kui isegi õppematerjalide kaudu.
Seisan bussipeatuses ja ootan bussi. Samas on kaks umbes kümneaastast tüdrukut ja üks poiss. Üks tüdrukutest räägib poisiga. Teine sikutab rääkijat ranitsa sangast, mille peale tüdruk lausa kõikuma lööb. Ta pöörab ümber ja lööb laksuga segaja käe pihta ning pöördub taas poisiga rääkima. Ranitsast sikutamine kordub ja jälle lööb ranitsaga tüdruk oma kaaslast. Sikutamine-löömine kordub mitu korda. Mõnikord on sikutamine tugevam, nii et ranitsaga tüdruk peaaegu kukub, mõnikord nõrgem. Mõni käelöök on nii heleda plaksuga, et kõik vaatama pöörduvad. Jah, bussipeatuses on palju täiskasvanuid, kuid keegi ei sekku. Ei sekku ega peagi sekkuma, sest on aru saada, et see pole kiusamine. Mõlemad tüdrukud naeravad teise tegevuse peale. Tavasituatsioonis saab hästi aru, millal on tegemist kiusamisega ja millal mitte. Isegi kui tegevus on korduv ja näiliselt pahatahtlik.

Loe seda artiklit edasi Õpetajate Lehe 15. juuni numbrist Küberkiusamine: müüdid ja tegelikkus