Põhiväärtused – sallivus, hoolivus, austus ja julgus – kuulamisülesannetes programmi „Kiusamisest vabaks“ metoodika kasutamisel

Autorid: Sirje Piht, Kaja Nurk

Väärtuspädevuste kujundamine ei ole ühe tunni ja ühe õpetaja töö. Efektiivsem tulemus saavutatakse koostöös. Õpilased tuleb kaasata aruteludesse, anda võimalusi arvamuste avaldamiseks ja tagajärgede analüüsimiseks. Tulemuslikumad saavutused tekivad siis, kui õpetada läbi positiivse võtme. Analüüsid läbi positiivsete eeskujude tagavad õpetuslikult suuremat mõju kui negatiivsed näited. Seega tuleks aruteludes keskenduda muutustele situatsioonides, suhtumistes, käitumistes, kui keegi käitus hästi, tõttas appi või sekkus kiusamisse. (Tulviste, 2015) Erinevad kirjanduslikud tekstid toetavad väärtuspädevuste üle arutlemist. Seega on alust arvata, et auditiivsed ülesanded (kuulamisülesanded) ja nendes leiduvad situatsioonid, tagavad õpilastes väärtuspädevuste kujunemist. Kuna väärtushoiakute muutumine ei toimu koheselt, siis korduv ja korduv suunamine, aga ka isiklik eeskuju kujundavad märkamatult väikses koolilapses tekkivaid arusaamu õigest ja soovitud käitumisest. Positiivne ja kiitev õppeprotsess kiirendab lapses soovi käituda nii, et olla taas kiituse vääriline.

Väärtusi ja väärtuskasvatust hariduselus on uuritud laialdaselt. Üheks suunaks väärtuskasvatuse uurimises on ennetada kiusamise teket Eesti koolides. Sellekohaseid uuringuid on teinud lasteaia baasil Veerme (2013), kuna 2010. aastal käivitus MTÜ Lastekaitse Liidu poolt projekt „Kiusamisest vaba lasteaed“. Kooli baasil on uurinud Nigulas (2015), kuidas koolikiusamise ennetamise projekti „Kiusamisest vaba lasteaed ja kool“ koolides käivitus. Siinmaa (2016) on uurinud, kuidas lapsevanemaid kaasati kiusamise ennetustöösse koolis, Viira (2016) uuris kiusamise ennetamise võimalusi I kooliastmes ja 2. kl õpilaste arusaamist kiusamisest. Antud töödest selgus, et nimetatud projekt, mis toetub Taani Kuningriigist 2007. aastal alguse saanud ennetusprogrammile „Fri for mobberi”, sobib Eesti lasteaedadele ja koolidele. Uurimustest selgus, et nendes lasteaedades ja koolides märgatakse probleeme tekitavaid olukordi kergemini, lapsed olid käsitlevatest väärtustest (hoolivus, austus, sallivus, julgus) teadlikumad ja oskasid neid rohkem väärtustada. (Veerme, 2013; Nigulas, 2015; Siinmaa, 2016; Viira, 2016) Tulemused nimetatud uurimistöödes olid küll positiivsed ja „Kiusamisest vaba kooli“ metoodikaga tegelenud õpilased teadsid käsitlevate väärtuste tähendusi, kuid Nigulase (2015, 54–55) tööst selgus, et õpetajad ei olnud endale püstitanud teadlikult väärtuskasvatuse võimalusi. Muutunud õpikäsituse raames peab õpetaja lähtuma võimalusest läbi probleem- ja avastusõppe seada sihid ka väärtuskasvatuse kujundamisse lapsest lähtuvalt.

Erinevad uuringud, mis tuginevad „Kiusamisest vaba lasteaed ja kool“ programmile on tõestanud, et Eesti koolides esineb kiusamist (Nigulas, 2015; Nagel, 2014, Viira, 2016).

Kaja Nurk seadis oma õpetajatöös eesmärgiks ennetada kiusamise tekke võimalusi õpetatavas klassis. Sellest lähtuvalt alustas ta teadlikult väärtuspädevuste järjepideva kujundamisega ja seda esimestest tundidest alates. Väärtuspädevuste kujundamine toimub teadliku eesmärgistatud väärtuskasvatuse abil, et vältida kiusamisprobleemide teket. Ennetustöös tegeletakse vaidluste ja lahkarvamustega, mängudest tulenevate erimeelsustega, situatsioonide lahendamisega jms. Kaja Nurk kirjutab oma magistritöös (2017), et väärtushoiakute kujundamata jätmine või nende vähene käsitlemine võib osutuda hiljem raskesti muudetavaks. Pealegi 1. klassis tekkivad suhted ja väärtushoiakud panevad aluse kogu järgnevale kooliajale. Järelikult on vajalik teadlik lähenemine ja eesmärgistatud väärtuskasvatus, et areneksid üldinimlikud väärtused.

Klassikollektiivi kujunemine algab 1. klassis ja suhete tekkimine ning üksteisega läbisaamine on pidevas muutumises, sest alles õpitakse üksteist tundma ja erisustega harjuma. Rakendub väärtuskasvatuses „Mina ja meie“ tasand (Valk, 2012), kus olulisel kohal on head kombed, lugupidamine, hoolivus, austus teiste suhtes, eneseväärikuse arendamine, empaatilisus, osalusjulgus, sallivus erisustesse.

Neli põhiväärtust kuulamisülesannetes

Sallivus
Sallivus on leppimine olukordade, situatsioonide, asjadega mis ei pruugi meeldida. Laps eeldab, et teda sallitakse, seega on tore kui tema sallib ka teisi. Sallivus on justkui negatiivse vabaduse lubamine ehk üksteisele vabaduse jätmine toimib piirini, kuni tolerantsus ei ohustaks vabadust. Kuna inimesel on vabadus olla teistsugune, siis on kõigile äärmiselt oluline olla salliv ja mõista nende erisuste võimalusi. Ilma selleta hakatakse erisuse kandjaid kiusama. (Notturno, 1998, 24–25.) Õpilased peavad olema sallivad kui meie globaalses ühiskonnas ilmuvad klassikeskkonda teise nahavärvi, kõnekeele, välimuse, harjumustega jms tunnustega õpilased. Sallivust aitavad käsitleda loodavad kuulamisülesanded. Õpilane peab aktsepteerima teiste arvamusi, eriti meie multikultuurses ühiskonnas. Õpilane läbi kogetu õpib mõistma, et ümbritsevas keskkonnas esinevad erinevused rikastavad maailma. Ka oma teadmistelt ei ole õpilased võrdsed, seega peavad kaasõpilased sallivalt suhtuma kui teine õpilane loeb veerides ja aeglaselt, ei oska teistega võrreldes sama kiirelt arvutada või ei oma nii esinduslikke asju ja riideid kui teised õpilased. Sallivuse arendamine hoiab klassikollektiivi läbisaamise sõbralikumana.

Austus
Austus ja sallivus on suhteliselt sarnased väärtused, aga samas ka erinevad. Sallivusel on negatiivne hoiak, see tähendab, et tuleb leppida erisustega, mis ei pruugi olla tavapärased, meelepärased jne. Sallivusest tulenevalt me lubame erinevustel eksisteerida. Austusest aga kumab positiivsust. Austuse tulemusel me hindame, imetleme, peame lugu, väärtustame, võtame eeskujuks, jäljendame jne. Austusest tulenevalt soovime erinevustest õppida. (Notturno, 1998, 25.) Austada tuleb elu, mis elamiseks antud, vanemaid, teisi inimesi, loodust, kaaslaste õigusi ja uskumusi. Austust saab üles näidata viisakalt käitudes, olla lugupidav, armastusväärne. Heade kommete kasutamine on austuse ülesnäitamisel oluline. Austada tuleb ka iseennast, enesehaletsus ja liigne enesekriitika hävitavad austust iseenda vastu. Kui iseendast lugu ei peeta, siis ei austa ka teised sind. (Eyre & Eyre, 2014, 135.) Õpetaja peab austama oma õpilasi, käituma ja rääkima nendega viisakalt, sõbralikult, küsima nende arvamust. Vastutasuks saab õpetaja laste austuse, sest õpilased peegeldavad õpetaja käitumist. Viisakussõnad õpetaja suus, annavad eeskuju, et ka õpilased neid kasutaksid. Õpilaste kiitmine paneb lapsed alati rohkem püüdma ja seeläbi saavadki nad paremateks kaaslasteks. Koostatud kuulamisülesannete abil saab käsitleda austust looduse, pereliikmete, kaaslaste ja õpetaja vastu. Viisakas käitumine bussis ja austus kaaslaste ja nende asjade vastu on samuti kuulamisülesannete abil käsitletav.

Hoolivus
Hoolivus kaaslastele hea enesetunde tagamine ja hoolivuse aluseks on märkamine. Sibrits (2015) on magistritöös jõudnud järeldusele, et hoolivust on väärtusena 2. klassi eesti keele õpikusse „Ilus emakeel“ kõige rohkem konstrueeritud. Ta on välja toonud, et hoolivus näitab heategevust – aitamist ja abistamist. Hoolitseda saab pereliikmete, kaaslase, loomade, taimede eest. Hoolimine teistest õpetab lapsele usaldusväärsust, sest teda usaldatakse kui ta teistest hoolib. Hoolimine õpetab kohusetunnet. Kui on vaja hoolitseda loomade, taimede eest, siis sõltub looma ja taime heaolu tema hooldajast. Hoolimine õpetab lastele armastust, sest kui laps on hoolivalt suhtunud kellessegi või millessegi, siis tekivad temas tunded ja kasvab armastus hoolitseva vastu. (Eyre & Eyre 2014, 150.) Taas on täiskasvanu eeskuju kõige ehedam näide, kuidas hoolida. Õpetaja peab hoolima kõigist õpilastest, isegi kui juhtub midagi ebameeldivat, siis vaatamata noomimise või järgnevale karistusele peab õpilane tundma, et õpetaja hoolib ja armastab teda, vale oli tegu, mitte laps pole paha. Igat loodud kuulamisülesannet saab vastavalt püstitatud eesmärkidele käsitleda hoolivuse õpetamiseks. Hoolivust saab nende ülesannete kaudu näidata looduse ja inimeste ning suhetes asjade vastu.

Julgus
Julgus olla ja jääda iseendaks klassikollektiivis on üpris raske ettevõtmine. Ikka soovitakse olla teiste moodi ja ka teiste järgi käituda, sest soovitakse saada uusi sõpru ja sõpradele meeldida. Nõuab enesekindlust jääda oma arvamuse juurde, näidata teistele, et olen eriarvamusel. Lapselt nõuab ka tegutsemine julgust, kui on vaja olla teiste vastu sõbralik ja abivalmis. (Eyre & Eyre, 2014, 51) Nii võibki juhtuda, et südames on laps lahke ja abivalmis, aga teistele seda välja näidata ei julge. Kooli tulles on 1. klassi õpilastel palju uusi olukordi, mis tekitavad kartusi ja hirme. Kiitmine ja julgustamine õpetaja poolt aitab hirmudest võitu saada. Hirmudest ülesaamine toimub samm-sammult. Oma kogemuste põhjal saab nentida, et õpetaja ei tohi olla domineeriv, ta peab andma lapsele kohanemiseks aega, laskma lapsel endal teha valikuid. Nii on õpetaja võitnud arglikumad juba mängudesse osalema, klassi ees lugemine võib asenduda kohal lugemiseks jne. Alati tuleb kiita uue julge otsuse eest. Erinevate situatsioonide läbimängimine ja erinevate järelduste väljatoomine näitab lastele valikute rohkust ja võimalusi oma mõttekindlust teistega jagada. Julgus on otsus teha õiget asja, isegi kui see on raske, eriti kui kaaslased arvavad, et oled argpüks. Eriti nõuab vahel otsus näidata end argpüksina erilist julgust. Kindlaks tuleb jääda õigete tõekspidamiste juurde. Sellele aitab kaasa ka täiskasvanu hirmude välja toomine ja arutamine, kuidas neid hirme läbi julguse võita. (Eyre & Eyre, 2014, 135) Rohke kiitus, erinevate situatsioonide läbimängimine ja arutelu annab lastele eeskujusid jääda iseendaks ja julgeks teha oma otsuseid ja valikuid. Õpilane peaks julgema katsetada uusi asju, kui nende katsetuste tulem on hea.

Kõik neli väärtust on põhjapanevateks väärtusteks klassikollektiivi kujundamisel. Kui õpetada lastele hoolivust, sallivust, austust ja julgust, võib kindel olla, et moodustub ühtehoidev ja sõbralik kollektiiv. Õpetaja peab väärtuste selgitamise ja oskuslike näidete varal pühenduma nende kujundamisele kohe esimestest päevadest alates, sest nagu eespool kirjeldati, ei omandata neid koheselt, vaid järk-järgult, läbi eksimuste, eeskujude ja positiivsete kogemuste. Auditiivsed ülesanded annavad võimaluse erinevates rollides, seda kõike kogeda.

Kuulamisülesanded on leitavad ja kuulatavad interneti-keskkonnas Soundcloud, aadressil: https://soundcloud.com/kaja-nurk/
Töölehed leiab siit.

Kasutatud allikad
Eyre, L. & Eyre, R. (2014). Kuidas oma lastele väärtusi õpetada. Tartu: Tartu Ülikooli eetikakeskus, Eesti Keele Sihtasutus.

Nagel, H. (2014). Koolikiusamine vohab, sest vanemad teevad laste kasvatamise asemel Soomes tööd. – Rahva Hääl. [2017, veebruar 25] http://rahvahaal.delfi.ee/news/uudised/hannes-nagel-koolikiusamine-vohab-sestvanemad-teevad-laste-kasvatamise-asemel-soomes-tood.d?id=67632252

Notturno, M. A. (1998). Sallivus, vabadus ja tõde: Fallibilism ja suletud ühiskondade avanemine. Rmt. K. Kurg (Toim.). II avatud ühiskonna foorum: Sallivus: Tallinn 18. aprill 1997 / Avatud Eesti Fond. Tallinn: Kirjastus Kunst AS, 19–37.

Nigulas, S. (2015). Õpilaste väärtushinnangute kujundamine projekti “Kiusamisest vaba kool“ metoodika näitel. [Magistritöö]. Tallinn: Tallinna Ülikooli Kasvatusteaduste Instituut.

Nurk, K. (2017). Esimese klassis auditiivsete ülesannete rakendamise võimalusi väärtuspädevuste kujundamiseks „Kiusamisest vaba kool“ metoodika toetamiseks. [Magistritöö]. Tallinn: Tallinna Ülikooli haridusteaduste instituut.

Sibrits, H.-T. (2015). Väärtuste konstrueerimine 2. klassi eesti keele õpikus “Ilus emakeel” [Magistritöö]. Tallinn: Tallinna Ülikooli Eesti keele ja kultuuri Instituut.

Siinmaa, T. (2016). Lapsevanemate kaasamine klassikliima loomisesse „Kiusamisest vabaks!“ metoodika näitel. [Magistritöö]. Tallinn: Tallinna Ülikooli Haridusteaduste Instituut Üldhariduse valdkond.

Tulviste, T. (2015). Väärtuspädevus – mis see on ja kust see tuleb? Õpetajate Leht 30 aprill, 2015.

Valk, P. (2012). Väärtuskasvatus ja kool. [2017, aprill 23]. http://www.cs.tlu.ee/filcore/wp-ontent/uploads/2012/05/V%C3%A4%C3%A4rtuskasvatus-ja-kool.pdf 

Veerme, U. (2013). Kiusamiskäitumise ennetamine lasteaias. [Lõputöö]. Tallinn: Tallinna Ülikooli Pedagoogiline Seminar Alushariduse ja täiendusõppe osakond.

Viira, K. (2016). Esimese kooliastme õpilaste arusaamad ja kogemused seoses kiusamisega koolis ning selle ennetamise võimalustest projekti „Kiusamisest vaba kool“ näitel. [Magistritöö]. Tallinn: Tallinna Ülikooli Haridusteaduste Instituut Üldhariduse valdkond.