TÄHELEPANEKUID KIUSAMISEST LASTERAAMATUIS

Jaanika Palm
Eesti Lastekirjanduse Keskus

Kunst sünnib konkreetsel ajahetkel kindlas ühiskondlikus ruumis. Nii kajastuvad kirjanduses, sealhulgas ka lasteraamatutes, paljud kaasaja probleemid. See, kuidas lastekirjanduses mingit teemat kajastatakse, sõltub olulisel määral sellest, mil kombel suhtutakse teemasse ühiskonnas laiemalt, mida sellest arvatakse ning milliseid strateegiaid sellega toimetulekuks rakendatakse. Kirjandus on justkui liivakast, turvaline keskkond, kus tekkimispotentsiaaliga situatsioone ja nende lahendamise võimalusi läbi mängida.

Mudilastele ja algklassilastele mõeldud raamatutes kasutatakse kiusamist käsitledes sageli fantaasia abi. Meenutagem kasvõi muinasjutte Tuhkatriinust ja inetust pardipojast. Tänapäeva autoriteostes esinevad tegelastena tihti loomad või fantaasiaolendid. See võimaldab jätta valimata tegelase soo ja vanuse ning pehmendada olukorra julmust, samas siiski empaatiatunnet kasvatades. Nii näiteks kohtame Ville Hytöse pildiraamatus „Eesliköhv köösliahv“ erinevaid loomi, alates eeslist ja ahvist ning lõpetades kaelkirjaku ja huulkalaga. Iga loom on isemoodi ja just selle pärast on kõik ühtemoodi, tõdetakse teose lõpus. Katri Kirkkopelto Molli ja Popi lugudes on tegelasteks küll fantaasiaolendid, kuid olukorrad tagasi viidavad nüüdisaja lasteaiaolustikku.

Lisaks loomade ja fantaasiaolendite kasutamisele on kiusamist sageli kajastatud ka maagilise realismi võtmes. See kujutab endast rohkete fantaasiaelementide lisamist muidu realistlikku teosesse või teatud isiksuseomaduste äärmuseni viimist. Roald Dahli „Matildas“ näiteks on tegemist erakordselt kurja ja julma koolidirektoriga, kelle hirmuvalitsuse all õpilased elama peavad.

Vastukaaluks muinasjututegelastele kohtame algklassilastele mõeldud raamatutes nii mõnigi kord tegutsemas ka lapsi endid. Jan Bircki raamatus „Saara ja Sasi: nelja käpaga poni“ on uude kohta elama saabuval särtsakal tüdrukul raske juba toimivasse hoovihierarhiasse sisse elada. Lisaks elukoha ja kooli vahetusele võivad kiusamise esile kutsuda ka hobid. Jenny Jägerfeldi jutustuses „Minu suurejooneline elu“ põhjustab 12-aastase poisi kiusamise tema ebatavaline hobi – iluuisutamine. Tõukeks võib saada ka teistsugune välimus, eriti prillid (nt Kadri Hinrikuse „Elevant“), teistmoodi nahavärv (Mika Keräneni „Armando“, Tiina Laanemi „Mina, Meg ja meie klass“), majanduslikult kehvem kodune olukord (nt Silvia Rannamaa „Kadri“), nõrgem füüsis (Ole Lund Kirkegaardi „Kummi-Tarzan“) jne.

Rohkelt on raamatuid, milles kiusu alla satutakse tervisest johtuvalt. Olgu need siis vaimsed probleemid, nagu Iben Akerlie jutustuses „Lars lol“, milles Downi sündroomiga klassikaaslast alavääristatakse, või füüsilised haigused, millega Rob Harrelli jutustuse „Vidusilm“ peategelasel kokku puutuda tuleb.

Lasteraamatutes võib tuvastada kõiki kiusamise alaliike. Kui väiksematele lastele mõeldud raamatutes on kiusamine pigem füüsiline (tõukamine, näpistamine vm) ja verbaalne (hüüdnimede panemine, narrimine, aga ka ähvardamine ja hirmutamine), siis põhikooliõpilastele ja noortele mõeldud raamatutes kohtame sagedamini ka varjatud kiusamist (seltskonnast väljajätmist, tõrjumist koolisööklas, keeldumist rühmatöödest, kuulujuttude levitamist ja manipuleerimist).Värskemates lasteraamatutes on kirjeldatud ka küberkiusamist, toimugu see siis ebameeldivate sõnumite saatmisena, sotsiaalvõrgustikus jagatud pilkefotodena või kiusatava kohta tehtud meemidena.

Tavaliselt esitatakse lasteraamatus lugu vaid kiusatava perspektiivist. Nii pakuvad need lugejale võimalust piiluda teise inimese siseilma, näha maailma tema pilgu läbi. Üsna sageli kasutatakse sellistes teostes minajutustust või päevikuvormi. Siiski esineb ka raamatuid, mis pakuvad kiusamisest kui grupifenomist laiema pildi. Kõrvaltvaataja vaatepunkti toob esile näiteks Aino Perviku jutt „Paula päästab Kassiopeiat“, mis näitab, kuivõrd oluline on kiusamist märgata ja sellele teistegi tähelepanu tõmmata. R. J. Palacio „Ime“ ja selle järg „Auggie & mina“ kasutab aga võimalust lasta oma teoses rääkida paljudel erinevatel kiusamisolukorra osalistel: kiusataval, kiusajal, perekonnal, klassikaaslastel jne.

Kui varasematel aegadel ilmunud raamatutes võtavad tegelased kiusamist kui elu ebameeldivat, kuid siiski loomulikku kõrvalnähtust, siis nüüdisaja lasteraamatute vanemad reageerivad olukorrale märksa jõulisemalt. Selles osas on märgatav erinevus näiteks Ole Lund Kirkegaardi „Kummi-Tarzani“ isa ja Rose Lagercrantzi „Mu süda hõiskab ja naerab“ peategelase Dora isa reageeringu vahel. Kui „Kummi-Tarzanis“ annab isa poisile nõu, et see peab ise tugevaks saama ja õppima vastu andma, siis Dora isa teavitab kiusamist märgates kooli, kus õpetaja olukorra lahendab ja meeldiva õhkkonna klassis taastab ilma Dorat vägivallale sundimata.

Enamasti tulevadki lastele olukorra lahendamisel appi täiskasvanud (vanemad, õpetajad, treenerid vm). Tavaliselt kiusatav ise olukorrast avameelselt täiskasvanuile ei räägi, pigem hakkab olukord lahenema tema sõprade või mõne pealtnägija kaudu. Kiusatav leiab raamatus tuge mõnelt üksikult sõbralt, hobiringi tuttavatelt, meelekosutust pakub ka tegelemine hobidega (lugemine, kirjutamine, muusika, sport jmt).

Lastekirjandusel tuginedes saab arutada keerukate teemade, sealhulgas ka kiusamise fenomeni üle. See annab lugejatele võimaluse teiste inimeste siseilma näha, teistsuguste maailmavaadete ja mõttemustritega kokku puutuda. Samuti võivad raamatud juba kiusamisolukorda sattunud lastele pakkuda tuge, õpetada tõhusaid viise, kuidas sellega toime tulla ja abi otsida. Samas aga tasub meeles pidada, et emotsionaalset intelligentsust ja sallivust erinevuste suhtes arendavad igasugused raamatud, mitte ainult need, kus kiusamine vaatluse all on.