Heade sotsiaalsete suhete toetamine ja kiusuennetus

Kristi Feldman – koolipsühholoog
Jaanika Reinik, Kerli Aasa – programmi “Kiusamisest vabaks!” koordinaatorid

Septembri saabumine tähistab lasteaeda ja -hoidu ning kooli alustavate või jätkavate laste jaoks uut algust. Rühmades ja klassides moodustuvad eakaaslaste grupid, kes asuvad uusi teadmisi ning oskusi omandama. Kuid mitte ainult. Laste ellu lisandub hulganisti sotsiaalseid olukordi – nii toredaid võimalusi sõpru leida kui ka sotsiaalseid väljakutseid. Suhted on oluline õppe- ja kasvatustöö osa, kui need on korras, toetab see paljuski ka seda, milline on lapse huvi, tahe ja võimekus õppida. Täiskasvanutena saame palju ära teha, et lastevahelised suhted oleksid toetatud ning lastes areneks oskus ning julgus sotsiaalsetes olukordades toime tulla ning koos olemisest rõõmu tunda.

Lapse esmased kogemused eakaaslaste grupis

Sünnipäraselt on meie närvisüsteem küll individuaalne, mis annab meile teatud iseloomujooned, kuid suhtlemisoskusi saame hakata õppima ainult keskkonnas, kus neid on võimalik harjutada. Lapse esmased suhtlemisharjutused toimuvad oma perega kontakteerudes ning sealt vastureaktsioone jälgides. Kui lapsed lähevad lasteaeda, kohtuvad nad uue maailmaga, kus suhteid on rohkem ning kohandumine ja üldtunnustatud suhtlusnormide õppimine läheb edasi veelgi kiiremas tempos, sõnab koolipsühholoog Kristi Feldman.

Iga koolieelse lasteasutuse ülesanne on luua selleks lastele turvaline ja soodne keskkond. Programm “Kiusamisest vabaks!” pakub selleks omapoolset tuge – väljaõpet ja metoodilisi materjale, mida kasutades toetatakse eesmärki: tugevdada lastevahelisi häid sotsiaalseid suhteid, toetada laste positiivset arengut ning heaolu ning ennetada tõrjumist ja kiusamist.

Feldman lisab, et mida väiksem on laps, seda vähem on tal mudeleid ja kogemusi erinevates situatsioonides toimetulemiseks. Laps ei vali kiusamist eesmärgiga kellelegi halba teha, vaid ta valib konkreetses olukorras selle viisi, mis kuidagi aitab tal seda olukorda lahendada, näiteks lükkan teise eest, sest tema taga on minu mänguasi, millega plaanisin mängida.

Seda, et lastehoidu või lasteaeda alles alustanud laps veel ei kiusa, soovitavad õpetajatel ning lapsevanematel ühiselt meeles hoida ka programmi koordinaatorid. Mida selgemalt me mõistame, mis hetkest algab päriselt kiusamine, seda tõhusamalt on võimalik lapsi nendes olukordades toetada, suunata ning olukordadest välja aidata. Teadmine, et hoiu(rühma)ealise lapse hammustamine, mänguasjade sikutamine või kellegi tõukamine tuleneb kiusamise asemel hoopis sellest, et lapse sõnavara, sotsiaal-emotsionaalsed- ja eneseregulatsioonioskused on veel tagasihoidlikud või mõjutavad teda päeva väsimus, igatsus vanema järele või muu teadmata tegur, viib selgemate ja tõhusamate tegevusteni, mis omakorda aitavad nii konkreetset last kui tema rühmakaaslasi.

Suhtlemisoskuste õpetamine jääb lisaks lapsevanemate kodus tehtud tööle paljuski lasteaiaõpetajate kanda. Õpetajad toetavad laste sotsiaalset arengut, märgates vajadusel probleeme ja sekkudes, teisalt andes neile ka võimalusi püüda olukordi ise lahendada. Paljudes lasteaedades on abiks ka sotsiaalsete oskuste arendamise programmid, mis võimaldavad tekitada arutelu erinevate igapäevaelus ettetulevate suhtlusolukordade üle. Nende olukordade üle arutamine võimaldab laste luua ja kinnistada käitumismustreid, mis oleks hoidvad nii teiste kui tema enese vajaduste suhtes.

Programmi “Kiusamisest vabaks!” kasutavates lasteaedades ning koolides toetavad selliseid arutelusid vestluskaardid, mis kujutavad olukordi, mis võivad laste vahel juhtuda või on juba juhtunud. Vestluskaartide abil saab julgustada lapsi rääkima erinevatest olukordadest lasterühmas ning arutleda lahenduste üle, mis säilitaksid rühmas või klassis hea õhkkonna. Sääraseid arutelusid ning neist tulenevaid kokkuleppeid on eriti oluline teha ennetavalt, rõhutavad programmi koordinaatorid.

Vanemad toetavad kodus, arutades lapsega päevaseid olukordi üle ning arutledes, kuidas mingi oskus aitas olukorra lahendada või mis oskust oleks vaja, et see olukord oleks saanud paremini lahendatud, sest individuaalsete vestlusteni on õpetajal igapäevaselt keerulisem jõuda, lisab Feldman.

Erimeelsus, konflikt ja kisuamine

Igat lasteaias ja koolis ette tulevat suhtlussituatsiooni tuleb võtta kui võimalust õppida. Suhtlemist saab harjutada ainult keskkonnas! Lohutan ka alati vanemaid, kelle laps satub konflikti, et kui ta sinna ei satuks, ei õpiks ta seda ka lahendama, sõnab Feldman. Samalaadne mõte kõlab ka programmi “Kiusamisest vabaks!” poolt – seal, kus on koos hulk inimesi, on erimeelsused paratamatud. Lastele on see imeline võimalus konfliktide lahendamist turvalises keskkonnas harjutada, esialgu täiskasvanu toel ning suunamisel, seejärel üha iseseisvamalt. Feldman lisab, et oluline on lapsi õpetada enda vajadusi märkama, piire seadma ja inimeste ainulaadsust mõistma. Mida väiksem on laps, seda vähem ta mõistab, et inimestel ongi erinevates olukordades erinev nägemus. Mida laps teeb täna toega (täiskasvanu selgitab ja peegeldab), seda on ta võimeline homme tegema abita (mõistab ise, ilma suunamata).

Kuna väiksemad lapsed on vahetud, on mõistlikum tegeleda kiusuennetuse ja sh sotsiaalsete oskuste arendamisega võimalikult vara, et oskused oleksid omandatud enne kui laps satub veelgi keerulisematesse suhtlusolukordadesse (näiteks teismeeas enda keha väärtustamine, EI ütlemine jms). Kui lapsed oskavad märgata enda vajadusi ja seada piire, on nad võimelised aru saama ka teiste inimeste vajadusest ja nende õigustest piire seada ja teistel nendest piiridest kinni hoida. Lapsed, kes on saanud need oskused, on altimad oma arvamust avaldama ning sekkuma kui näevad pealt ebaõiglast ja ebavõrdset olukorda. Koolis õppimine vajab lastelt vaimset pingutust. Vaimse pingutuse jaoks on vajalik valmisolek ning valmisoleku jaoks omakorda on vaja lisaks piisavale ööunele ja täis kõhule ka turvatunnet. Kui ei ole turvatunnet, ei saa aju tegeleda õppimisega, vaid tegeleb nö ellujäämisega. Klassiruumis, kus lastel on olemas teadlikkus (sh oskus seda igapäevaeluga seostada) inimeste erinevustest, enese ja teiste piiride aksepteerimisest ning kiusamise märkamisest, on turvaline õppida.

Feldmani sõnul on märgata, et lapsed sageli nooremas eas ei tee vahet konfliktil ja kiusamisel. Konflikt on võrdsete osapoolte vahel olev eriarvamus ja vahel piisabki lastevahelise olukorra lahendamiseks sellest, et täiskasvanu suunab osapooli tekkinud arusaamatust lahendama ning toetab lahenduse protsessi. Sarnase märkamiseni on jõudnud ka programmi “Kiusamisest vabaks!” koordinaatorid, rõhutades, et kiusamise ja konflikti samastamine pole omane üksnes noortele, vaid esineb ka täiskasvanute seas. See avaldub nii sisulisel tasandil – näiteks peetakse konflikti ekslikult kiusamisjuhtumiks (või vastupidi) – kui ka keelekasutuses. Eesti keeles kasutatakse sõna kiusamine tihti üsna kergekäeliselt: tögamise hetkel naljatledes “ah, ma kiusan niisama” või viidates hoopis lapse arenguliselt eakohasele käitumisele, kus väikelaps tegelikult vajab veel lihtsalt tuge ja juhendamist.

Kiusamise ennetamine – täiskasvanute ühine vastutus

Lasteaia- ja koolikeskkond, kus esineb kiusamist ei ole lapsele turvaline ja meeldiv paik. Sageli võib see tunne, või ka kiusamine ise, küberkeskkonna vahendusel koju kaasa liikuda. Erinevalt eakaaslaste vahel tekkivast tüli olukorrast ei ole kiusamine midagi sellist, mida lapsel endal oleks kerge lahendada. Programm “Kiusamisest vabaks!” rõhutab, et kiusamine on küll laste probleem, kuid täiskasvanute vastutus – seda märgata, sekkuda aga ennekõike süsteemselt ja järjepidevalt ennetada. Sh andes lastele eakohaseid teadmisi, oskusi ja julgust, et neis olukordades ennast ja võimalusel ka teisi toetada.

Seda, et lapsevanem on väärtuste looja ja toetaja, sõnab ka Feldman. Oluline on märgata, kuidas ma lapsevanemana kodus ise oma lapsega räägin, kuidas suhtun õpetajatesse, oma naabritesse, töökaaslastesse. Kas laps kuuleb kodus sageli kirumist näiteks vanema enda töökaaslaste suunal? Kas ma räägin koolist ja õpetajatest positiivselt ja toetavalt ka siis kui koolis on mingisugune murekoht üles kerkinud? Kas ma kommenteerin halvustava tooniga oma kaaslasele kodus naabrinaise kaalukõikumist või stiilimuutust? Lapsed on väga truud oma vanematele ja võtavad eeskuju vanemate tegudest, mitte sõnadest.

Kodu ja kooli hoiakud võivad erinevates olukordades olla erinevad, sest me tõesti näemegi olukordi ju endast lähtuvalt, kuid väärtuste baasil on vajalik jõuda kokkuleppele, et mida me oluliseks peame. Sageli tuleb välja, et ka kõige keerulisemas kodu-kooli suhtes on tegelikult ju osapooltel ühised väärtused, mida jagatakse ja millele saab sekkumisplaani rajada. Oluline on, et kool ja kodu suhtleksid omavahel ja mõlemad pooled tajuksid, et nad teevad koostööd, mitte ei ole vastased.

Kui kiusamine jääb märkamata

Feldman selgitab, et kui kiusamisprobleemi pikemaajaliselt ei märgata, on sageli lapsel tekkinud mõte, et ta on väärtusetu ning keegi ei saa teda aidata. Pikaajalised uuringud näitavad laastavat mõju vaimsele tervisele, mis sageli jääb inimesi saatma ka täiskasvanueas. Miks lapsed sageli ei räägi oma vanematele? Nad on saanud kas tunde, et vanematel ei ole aega või pisendatakse tema muret. Vahel lapsed kirjeldavad, et nad ei taha oma vanematele muret valmistada. Siinkohal vajab laps kinnitust, et vanem küll muretseb tema pärast, aga ta saab oma tunnetega hakkama. Laps ei vaja ka seda, et vanem võtab kooli suhtes agressiivse ja süüdistav hoiaku. Eelkõige vajab laps, et teda kuulataks, mõistetaks ja et talle kinnitataks, et on õige juhtunust rääkida ja üheskoos lepitaks kokku edasised sammud.

Programmi koordinaatorid rõhutavad, et ükski laps ei tohiks tunda, et kiusamisest rääkimine on olnud vale või olukord ise tühine. Kiusamise kogemusest rääkimine ning sellega lahenduste otsimine on alati õige ja julge samm kõigi heaolu taastamise suunal. Oluline on rääkida ja arutada senikaua, kuni kõik osapooled ennast taas hästi ja turvaliselt tunnevad. Kui eduka sekkumise korral võib kiusamise lõppemine olla ka kiire, siis suhete ning heaolu tunde taastamine on tavaliselt pikem protsess. Kõik osapooled vajavad tuge ja abi, et sobimatust rollist välja tulla, leida viise suhete taastamiseks ning hoida oma väärikust.

Feldman sõnab, et kiusuennetuse kaudu on võimalik lastele õpetada sotsiaalseid oskusi – grupis tegutsedes, arendades vaadet iseenda ja teiste inimeste emotsioonidesse ja arusaamadesse ning õppides ennast ja teisi hoidvaid suhtlemisoskuseid. Oskus seada piire, enda tundeid ära tunda ja neid juhtida, on hea alustala tugevaks vaimseks terviseks ning kaitsev vihmavari nii vaimse tervise probleemide tekkimiseks kui kiusamisega toimetulekuks ja tegelemiseks.

Turvaline, meeldiv ning kiusamisvaba kasvu- ja õpikeskkond ei teki iseenesest. See on kõigi ühine ülesanne ning vastutus. Toetame üheskoos seda, et iga laps saaks tunda ennast hoitud ning väärtustatuna.