KOLM RIIKI, ÜHINE EESMÄRK: ÕNNELIKUD LAPSED JA VASTUTUSTUNDELISED TÄISKASVANUD

Margrét Júlía Rafnsdóttir
Save the Children Iceland, programmi „Kiusamisest vabaks!“ koodinaator Islandil

Cristina Adam
Save the Children Romania, programmi „Kiusamisest vabaks!“ koordinaator Rumeenias

Lene Lykkegaard ja Elise Josephine Moltke-Huitfeldt

The Mary Foundation, programmi „Kiusamisest vabaks!“ koordinaatorid Taanis

Säravad, sarmikad ja iseäranis tarmukad programmi „Kiusamisest vabaks!” koordinaatorid Taanist, Islandilt ja Rumeeniast seisavad sirge seljaga kõigi laste turvalise maailma eest. Kolm riiki, üks eesmärk. Nad soostusid vastama küsimustele, millel pole riigipiire ega kultuurierisusi: kuidas igaüks neist leidis tee programmini „Kiusamisest vabaks!“? Mis tunnistab senitehtu edukust? Millised on väljakutsed tulevikus?

Mis põhjusel Te otsustasite valida programmi „Kiusamisest vabaks!“?

Island: 2008. aasta jaanuaris külastasin Taani Punast Risti ning nägin programmi materjale. Sel hetkel oli just käimas 3-6-aastastele lastele mõeldud materjalide piloteerimine. Mulle tundus see põnev mitmel põhjusel: uuringutele põhinev metoodika, varajane ennetamine, kättesaadav ja lõbus. Olin äsja alustanud tööd Barnaheillis – Save the Children Iceland. Töötasin algkoolis õpetaja ning materjalide toimetajana. Mõtlesin koheselt, et see programm oleks Islandi lasteaedades väga vajalik.

Rumeenia: Ma armusin programmi kohe, kui nägin materjale ja mõistsin kõiki teadmisi, mis selle taga seisavad.
Kui mina meeskonnaga liitusin, projekti juba rakendati. Mul oli võimalus laste, vanemate, programmiga seotud spetsialistidega rääkida ja otsustasin, et olenemata rahastamisraskustest olen valmis pühenduma, et leida võimalusi võimalikult paljude lasteaedade toetamiseks, kes on selle rakendamiseks avatud.

Taani: Nägime uuringutest, et kiusamine oli tol ajal, kui programmiga alustasime, suureks probleemiks: umbes 20% 11–14-aastastest lastest tunnistas oma koolis aset leidvat kiusamist.
Taani kroonprintsess Mary oli tuttav Austraalia organisatsiooni The Alannah and Madeline Foundation tutvustatud programmiga Better Buddies ning Free of Bullying töötati välja inspireerituna just sellest programmist.
2007. aastal toodi turule esimene meile tuttav kohver. Paralleelselt programmi käivitamisega alustas Taani uurimisrühm eXbus kiusamisalaseid uuringuid. Need näitasid kiusamise seotust grupidünaamikaga ja et lahendus sõltub lastekogukondade tugevdamisest.

Mis on praegusel hetkel Teie riigis programmi rakendamisel tähelepanuväärivaks edulooks ja suurimaks väljakutseks?

Island: Edukusest annab tunnistust, et tänaseks viisid programmi ellu 60% lasteaedadest. Väljakutse on hoida „Kiusamisest vabaks!“ elus ka koolides ning muuta haridustöötajate mõtlemist, hoiakuid ja toimimisviise.

Rumeenia: Suurimaks väljakutseks kujunes programmi katsetamine pandeemia ajal: kuna lapsed olid üle poole kooliaastast võrgus, pidid kõik uutes oludes kohanema. Hiljuti panime internetti üles intervjuud nende laste ja õpetajatega, kellel õnnestus hoolimata takistustest programmi edukalt rakendada. See oli väga edukas, sest ärgitas ka veel liitumata koole ning lasteaedu programmi kasutusele võtma. Huvi on nii suur, et seisame silmitsi uue väljakutsega: luua kohalikele omavalitsustele suunatud propageerimiskampaania, mis võiks aidata programmi kulusid katta.

Taani: Kuna kiusamine seondub kultuuri- ja grupidünaamikaga, ongi suurimaks väljakutseks programmiväärtuste kinnistamine haridusasutuste kultuuri. Areng alates metoodilise kohvri riiulil hoidmisest ja võib-olla kord nädalas ka selle kasutamisest selleni, et väärtustele tõepoolest järjepidevalt mõelda ja laste kogukonna igapäevaelus neid konkreetselt kasutada.
Programmi suureks eduks on „Kiusamisest vabaks!“ rakendumine nii paljudes lasteaedades ja koolides. 14-aastase kasutusaja möödumisel töötab programmiga 40% Taani lastehoidudest ja -aedadest, 60% eelkoolidest ja 45% koolidest. Viimase paari aasta suurima õnnestumise näiteks on, et digitaliseerisime oma uuel kodulehel palju tegevusi ning alustasime otsesemat suhtlemist lastehoiutöötajatega uudiskirjade ja veebiseminaride kaudu. Nende kahe kombinatsioon on haridusasutustes hoidnud programmi esikohal ja paljud materjalid, mis mõnel juhul riiulil tolmu kogusid, ärkasid nüüd ellu.

Meie ajakiri julgustab inimesi märkama enda ümber lapsi. Millised on teie kogemused: kas „Kiusamisest vabaks!“ aitab sellele kaasa?

Island: Loodan, et paneme täiskasvanud lapsi positiivsemalt vaatama ja kohtlema neid lugupidavalt, sallivalt ning hoolivalt.

Rumeenia: Programmi keskmes on laste märkamine ning nende sotsiaalsete ja emotsionaalsete vajaduste rahuldamine. „Kiusamisest vabaks!“ põhineb lugupidamisel iga üksikisiku vastu, kes on osa kogukonnast. Usun, et see on tagatiseks õnnelikele lastele ja tulevastele vastutustundlikele täiskasvanutele.

Taani: „Kiusamisest vabaks!“ kiusamise mõiste põhialuseks on filosoofia keskenduda lastekogukondadele, et luua kõigile turvaline keskkond ja anda igaühele võimalus ühistegevuses väärikalt osaleda. See lähenemisviis soodustab sallivust ja heaolu nii üksikute laste kui ka lastekogukondade jaoks.