Liis Leppmaa
Õpetaja, Tallinna Kristiine Lasteaed
Üheksa aastat tagasi lasteaeda tööle asudes olin kindel, et soovin oma rühmas alustada programmiga “Kiusamisest vabaks!”, mida nüüdseks olen järjepidevalt rakendatud. Eelneval õppeaastal katsetasin projekti eestvedajana oma lasteaias läbi ka uue sõimematerjali.
Järgnevalt esitan kokkuvõtliku ülevaate, kuidas programmiga alustada ja mida kasulikku olen seejuures enda kogemusest õppinud.
Kõigepealt tuleks programmi kindlasti tutvustada vanematele, saates neile selle kohta varakult lugemist. Seejärel saab ühistel koosviibimistel käsitleda materjalidest vajalikke elemente. Näiteks mõtestasime sel aastal koos, mida nende jaoks tähendavad programmi neli põhiväärtust ning arutlesime, mida nemad kõige olulisemaks peavad.
Varasemalt olen kasutanud vestluskaarte, juhtumi lahendamist ja ka seljale joonistamise võtteid. Vanematel peaks olema ülevaade planeeritavast tegevusest, näiteks millal on kavas programmiga alustada ja kuidas nemad saavad kaasa aidata. Edaspidi maksab neile anda ka põhjalik ülevaade teemadest ja tegevustest, mida programmi raames läbiti.
On üsna oluline tegevust alustada võimalikult paljude lastega üheaegselt, et tekiks ühine emotsioon. Sel aastal oli Suur Sõber Karu juba varasemalt rühmas olemas ning sain kasutada tema “müstilist kadumist” enne suurt üllatust. Sel ajal kui lapsed õues mängisid, sai tuppa moodustatud karu käpajälgedest rada, mis viis Suure Sõber Karuni. Tema juurest leiti üllatuspakk väikeste karude ja olulist infot sisaldavate kirjakestega lastele ja vanematele. Elevust ja emotsioone oli palju.
Väikesed karud läksid esmalt kodudesse ja said seal endile riided või isikupärased aksessuaarid, et iga laps tunneks oma karuga suuremat sidet. Oluline oli seda kindlasti teha lapsega koostöös.
Pisematega tuleks kindlasti alustada lihtsamatest elementidest, nagu näiteks karusse suhtumine. Meie mõtestame teda kui sõpra, keda tuleb hellalt hoida. Samuti hoolib temagi meist ning aitab, kui meile näiteks kurbus peale tuleb. Mõtlesime ka, kuidas me ise oma väga hea sõbra või pereliikmega käitume, et seda karuga toimuvatesse tegevustesse viia. Karud on olnud rühmas alati nähtaval kohal ja lastele igal hetkel kättesaadavad.
Karukoosolekute läbiviimisel on mul välja kujunenud n-ö kuldreeglid.
Esimene: regulaarsus. Meie koosolekud toimuvad kord nädalas ja tavaliselt kindlal päeval. See on programmi käivitumiseks oluline ja tagab, et õpetaja püsib järjel ning lapsed teavad, mida oodata.
Teine: kindel koosoleku algus, et lastel kujuneks turvatunne. Sel aastal kasutasin liigutustega luuletust “Karukene mängunurgas”, mis on kohandatud samanimelisest laulust muusikaraamatus.
Kolmas: kindel koosoleku lõpp, mis samuti tekitab äratundmisrõõmu ja turvalisust. Meie ürituse lõpetab liigutustega luuletus “Vaata, vaata”, mis on kohandatud programmi tunnuslaulust “Vaata-kuula karukest” ning mille järel teeb Suur Sõber Karu igale lapsele pai.
Neljas: spontaansus, sest kui lapsed väsivad, teema on raske või kerkib esile hoopis olulisem mure, tuleb oma tegevuse sisu koheselt ringi mõelda. Enamasti tekkisid teemad vastavalt rühmas toimuvale ning teemasid tõstatas Suur Sõber Karu.
Kui esile tuua väiksemate lastega läbitud teemasid, siis tuleb kindlasti nimetada emotsioone, millele aitavad hästi kaasa ka programmi vestluskaardid. Neid on läbi mängitud nii ükshaaval kui korraga. Teemadena oleme käsitlenud üksteise abistamist, lohutamist, mänguasjade jagamist ja ka situatsiooni, kui need ära võetakse. Lisaks arutlesime löömist ning olulisust olla mina ise. Tähelepanu all on olnud omavahelised erinevused ja sarnasused ning ka erivajadused. Kindlasti ei tasu peljata teemade kordamist, kuna lapsed on väikesed ja ühest korrast ei piisagi.
Ei saa aga jätta rõhutamata laste lemmiktegevust: seljale joonistamist. Meie “pehmete puudutuste” ja “pehmete käte” mõtestamine algas juba karude saabumisega. Nende tegevuste läbi oleme harjutanud näiteks hella kallistamist, et mitte kaaslasele haiget teha. Oleme tähelepanu pööranud loa küsimisele ja aktsepteerinud õigust keelduda ning teiste toimetamisi soovi korral kõrvalt jälgida.
Tavaliselt on seljale joonistamine osaks mõnest suuremast teemast ja tihti seotud hetkel olulise temaatikaga. Ka siinjuures on välja kujunenud omad kindlad käitumistavad nagu näiteks paaride moodustamine, karude asetamine alati kindlale kohale, käte soojendamine enne tegevuse alustamist, lõpus oma paarilise tänamine pehmete puudutuste eest.
Mida varem me viime lasteni programmi “Kiusamisest vabaks!”, seda lihtsam on väikesel inimesel tulevikus hakkama saada, mõista enda lähedasi ning iseennast, olla salliv ja tolerantne ning selles keerulises maailmas toime tulla.
Vaata artiklit “Kuidas alustada programmiga „Kiusamisest vabaks!“” ka Märka Last veebiajakirjas.
