Avaleht » Meist » Mis on ja mis ei ole kiusamine?

Mis on ja mis ei ole kiusamine?

Mida mõistetakse kiusamise all?
Eelkõige on see tõrjumine, eemaletõukamine või mistahes ühe lapse või täiskasvanu väljajätmine kollektiivist. Siiski ei tähenda iga ühekordne tüli kiusamist - argumenteerimist ja vaidlemist ühes kokkulepete tegemisega õpitakse juba lapseeas.

Kiusamist võiks sõnastada: 

  • see leiab aset rühmas tegevuste juures, kus kõigil lastel on kanda rohkem või vähem nähtavad rollid.
  • seda iseloomustavad korduvad ja teatud aja kestvad tõrjumisjuhud, mis tervikuna annaks tõrjutule justkui märku: „Sa ei kuulu siia“.
  • see võib olla otsene ja pidev või kaudne ning väljatõukav, kuid on suuremal või vähemal määral on ta nähtav.
  • selle eelduseks on ebavõrdne, ühte või mitmeid inimesi vähem väärtustav kohtlemine, mis on rühmas sotsiaalselt aktsepteeritud.
  • see leiab aset sotsiaalses koosluses, millest kiusatav laps ei saa eemalduda. Näiteks lasteaias, koolis, vabaajakeskuses. Kiusamine ei ole probleemiks vaid laste hulgas, seda võib esineda ka täiskasvanute kollektiivides, näiteks töökohal.

Kiusamise mehhanismid – uus lähenemine kiusamisele
Sageli arvatakse, et kiusamise põhjus peitub kas kiusatava(te) või kiusaja(te) iseloomus või kasvatuses. Samuti mõistetakse kiusamisena selgelt varjamatut ja nähtavat suhtlust kiusatava ja kiusaja vahel. Viimastel aastatel tehtud uuringute tulemusena võime öelda, et kiusamise põhjuseks ei ole üksikud indiviidid, vaid laste ja täiskasvanute kollektiivide suhtluskultuur.

Kiusamine kui  turvatunde puudumise sümptom
Öeldakse, et inimene on loodud elama üheskoos teistega. Sotsiaalsed kooslused kujundavad inimesi alates lapseeast, kasvatades identiteeti. Kollektiivist väljajätmine on löök inimese enesekindluse pihta. Tugevamad natuurid püüavad ja sageli suudavadki seda peita. Rühma hulka kuulumine või sealt väljajäämine on seotud vajadusega olla osa kollektiivist.  Sealt väljatõukamine tekitab tõugatus ebameeldivaid tundeid, sest instinktiivselt tajutakse ohtu oma eksistentsile. Laste kuuluvustunne on täiskasvanute omast hapram. See võib sattuda surve alla näiteks suhete tõttu lasteaiarühmas,  õpetaja vahetumisel või uute klasside moodustamisel. Kiusamine on sümptom, mis väljendub teadvustamata reaktsioonis üksi jäämise hirmu ees. Teiste tõrjumisel põhineva uute kaaslastega suhtlusringi  loomine tundub kiusajale võimalusena sisemiselt ebameeldiva tunde vaigistamiseks. Tegelikult vajab kiusaja kui sisemiselt ebakindel täiskasvanu või laps aga turvatunnet.

Sallivus on otsustava tähtsusega
Vähese turvatundega kollektiivis liiguvad inimesed piltlikult öeldes kitsal teerajal üksteise valve all. Rajalt kõrvale astujast võib saada järgmine kiusatav.  Sellistes kogukondades on vajaka sallivusest. Sallivates kollektiivides jagub ruumi kõigile. Igaüht austatakse sõltumata oskustest, välimusest, iseloomust, rollist või mõnest muust omadusest.   Kiusatu või kiusaja rolli sattumine ei ole seletatav ühese mustrina - igaüks võib sattuda mõlemale poolele. Seetõttu ei saa osutada ka konkreetsele lapsele kui kiusamise põhjustajana. Kiusamist põhjustavad vajakajäämised sallivuse ja austusega terves kollektiivis. Seega on põhjendamatu sildistada kedagi halva lapse või halva inimese nimetusega, halvaks saab nimetada vaid käitumismustrit.

Mis ei ole kiusamine?
Oluline on eristada naljatlevat narrimist ja tülisid kiusamisest. Hoolimata välisest sarnasusest ei ole kaugeltki iga ärritav, vihastav või jõuetust põhjustav olukord kiusamine. Vaatleme neid ükshaaval:

Naljatlemine ja narrimine
Naljatlemine on tavaliselt juhuslik ja meeldib enamikule lastest ja täiskasvanutest. Nalja teha on lõbus, kui kogu kollektiiv nii arvab. Siiski sõltub, mille üle nalja visatakse, ja kas kõik saavad sellest ühtmoodi aru.  Naljatlemine lõpeb enamasti ise ühes situatsiooni muutumise või näiteks uue päeva saabumisega. Naljatlemine on tore, kuid nalja piir sõltub siiski konkreetsest olukorrast. „Kiusamisest vabaks!“ programmis räägitakse ’naljatlemisest’ ja ’narrimisest’. Kui lapsed teevad omavahel nalja, siis on neil koos lõbus olla ja naer parendab nende suhteid ja lähendab neid. Narrimisega muutuvad osalised üksteist kurvaks ja tõukavad teisi eemale. Kiusamise näol on tegemist süstemaatilise tegevusega, mis ei lõpe iseenesest.;

Tülid 
Tüli tähendab üldjuhul eriarvamust mingi asja või juhtumi kohta. Tülini võib viia näiteks narritamine, küsimus, kes otsustab mängu käigu või kes saab jalgrattaga sõita. Selliste eriarvamustega kaasnevad tunded võivad olla pingelised ja vallandada suuri riide või isegi kaklusi. Samas on mõlemad pooled võrdsed. Kuna tüli on seotud konkreetse asja või juhtumiga, saab lahenduse leidmisel lapsi aidata. Siiski on tülid loomulik osa laste arengus ja neid tuleb ette kõigis rühmades. Tülide lahendamiseks peavad täiskasvanud kuulama ära mõlemad lapsed, säilitama mõlema väärikuse ja aitama neil oma tunded sõnadesse panna. Kuna tülisid esineb kõigis lastekollektiivides, siis on tülist võimalik õppida ja nende kaudu arendada suhtlust.

Mida kiusatav tunneb?
Kiusatav sooviks, et teised temaga arvestaks, kuid ei saa välja tõrjutuna ise suhteid mõjutada. Lahendamata või vääralt lahendatud konfliktsituatsioonid võivad arendada kiusamiseks. Kiusamine on seotud parandamist vajavate suhetega kollektiivis. Kiusajate gruppidesse võivad lastekollektiivides tahtmatult kuuluda ka täiskasvanud, kes hakkavad kiusamisohvrit süstemaatiliselt tõrjuma või tegevustes põhjendamatult kontrollima - jälitama. Kiusamine ei ole loomulik osa teiste inimestega koosolemises.