Avaleht » Huvitavat lugemist

Huvitavat lugemist

Minu sisemise lapse kiri täiskasvanutele

Kuupäev

Autor: Reelika Kivimaa, Kiiu Kiigepõnni Lasteaia õpetaja

Jõulukuul kutsutakse nii lapsi kui täiskasvanuid olema perekesksed ja mõtlema oma lähedastele. Poeketid saadavad koju värvilisi läikpaberil voldikuid ja nii televiisorist, raadiost kui ka internetist kõlab enim vaid sõna ”osta” – emale, isale, lapsele, sõbrale, lähedasele. Oled ehk mõelnud, milline laps oleksid sina ise tänapäeva ühiskonnas? Kuivõrd ratsionaalseks suudaksid jääda kõigi nende väljakutsuvate pakkumiste ees? Mismoodi tänapäevane suhtlusviis kõnetaks kodus, lasteaias, poekäigul? Mida meie täiskasvanutena praegustele lastele pakkuda suudame?
Mõtle hetkeks meedia mõjule, nüüdisaegsetele suhtlemistavadele, probleemilahendustele ja kalendrikuust tingitult ka jõulusoovidele. Selles virr-varris on keeruline orienteeruda ka täiskasvanul.  Valikud väikese ja veel väljakujunemata isiksuse poolt ei saagi olla õiged ja aktsepteeritavad. Nii ei ole mõtet pahandada lapsega liialt suurte soovide tõttu.
Sellises segaduses on lastele keeruline eeskuju pakkkuda selgitades lastele asjade üleküllusest, kuid ostes samas neile hulgaliselt kingitusi. Miks meil on alati kiire, viibates lapsele hommikuti ole-siis-hea-laps.Lasteaeda järele minneski ootame ainult häid tulemusi nii käitumises kui õppetegevustes.
Neist mõtetest ajendatuna valmis kiri nüüüdisaegse lapse tasandilt täiskasvanutele.
Foto: internet

Minu kallis suur inimene,
ma olen küll alles lasteaialaps, aga minu sees on jõulusoovide segadus. Nägin multifilmide vaheajal televiisorist reklaame. Märkasin, et minu mänguasju enam telekas ei reklaamita, nüüd on uued. Ma ei oska otsustada, kas kirjutada jõuluvanale neist uutest asjadest või võiks ma nende eelmistega veel mängida. Uudistesaates, mida issi ja emme õhtuti vaatavad, räägitakse pea igal õhtul mingitest inimestest, kes Eestile halba tahavad. Ma küsisin, et mida see tähendab, aga nad ütlesid, et see ei ole lastesaade ja käskisid mul oma tuppa magama minna.

Lasteaias on mul rühmas lillad karud ja õpetajad räägivad sallivusest. Kui ma aga midagi halvasti teen kodus, siis keegi ei kuula mind lõpuni, miks mul nii juhtus. Siis veel hoolivus – mis mõttes? Televiisoris näitab uudistesaadetes kogu aeg inimesi, kes nagu millegi eest põgenevad. Kui vanaema tuli meile külla ja diivanile istus, siis ma küsisin temalt selle põgenemise kohta. Vanaema ohkas ja arvas, et need inimesed ja see, mis nendega toimub, pole meie asi. Nii ma ei olegi teada saanud, mida see kõik tähendab.

Õpetaja rõhutab, et ka julgus on oluline. Kui mina aga teistest erinevalt arvan, ütleb emme, et tal on tööle kiire, issil on alati arvutis tööd vaja teha ja õpetaja küsib, et miks ma kaeban. Kõige kummalisem asi on aga selle austusega. Kui ma proovin anda endast parima, et mu kunstitöö õnnestuks, siis mu vanematel pole üldse aega seda rühma vaatama tullagi. Nad hüüavad mulle ukse pealt, et aeg on koju minema hakata ja pangu ma nüüd ruttu oma kojumineku-kombekas selga ja istugu kiirelt autosse. Kodus ei tee me aga midagi erilist – emme vaatab telekat, vahepeal räägib telefoniga ja issi muudkui töötab.

Varsti tulevad jõulud. Emme teeb siis jälle kindlasti toitudest pilte ja laeb neid internetti üles.  Vennal pole aega minuga piparkooke teha, sest tema telefonimudeli jaoks lastakse just jõuludeks välja uus äpp. Issi räägib nüüd vanaisaga igal kohtumisel nendest samadest inimestest, kes tahavad meie maale tulla… See kõik hirmutab mind. Ma soovin, et emmel, issil, vanaemal ja vanaisal oleks minu jaoks kasvõi veidi rohkem aega. Need kingitused pole üldse nii olulised, sest ma võin vabalt mängida ka selle eelmises reklaamis olnud mänguasjaga.

Reelika