Avaleht » Huvitavat lugemist

Huvitavat lugemist

Liitrühma lillad karud liidavad lapsi, vanemaid ja õpetajaid

Kuupäev

Autor: Grete Landson, Männikese rühma lapsevanem

 "Selles rühmas on kaks tugevat õpetajat. Mitmed õed-vennad käivad seal koos. Kiusamisvaba rühm on see lillade karude oma", tutvustas lasteaia direktriss mulle liitrühma.

Mu poistest vanem, lähinädalatel viieseks saav, alustas omaealiste rühmas poolteist aastat varem kui tema väikevend. Venna lasteaiaealiseks saamisel unistasime, et lapsed võiksid käia samas lasteaias, ideaalselt ehk isegi samas rühmas. Liitrühma kasuks otsustamisel oli oluline argument iseenese kohustuste vähendamine - ühine lasteaiatee koos pidude ja koosolekute, ilmselt ka haigustega.

Ometi kõhklesin tol kevadisel hommikul direktrissi kabinetis. "Teaduslikud uuringud näitavad liitrühmast kooliminevate laste võrdset taset tavarühmas käinutega. Liitrühma lastel lisanduvad paremad sotsiaalsed oskused", kinnitas direktriss ka oma kogemuse põhjal. Tundsin endas kindlust otsustada. 

Keskmik, teistest erinev

Mu poistest vanem, pere keskmine laps, on eriline. Sündinud õigeaegselt, kuid kilo väiksemana oma õest ja vennast, oli ta beebina rahulik laps, kes enamasti magas, õnnelik naeratus huultel. Ta ei nutnud iial.

Seitsmendal elukuul keeldus see alati naeratav laps leebel moel lisatoidust, pöörates pea läheneva lusika eest. Järgnenud pooleteise aasta jooksul rõõmustasin iga söödud teelusikatäie üle. Kõnd ja kõne olid eakohased, aga laste seltskonnale eelistas ta üksi mängimist. Arakese ja häbelikuna läks ta ometi rõõmsalt lasteaeda. Märkasin lisandunud agressiivsust, impulsiivsust ja rahutust, mida põhjendasin uue keskkonna ning lisandunud koduse stressifaktori - pretensioonika loomuga väikevenna sünniga. Poja muusikaarmastusele lisandusid esimesed laulud ning rühma näitusestendile joonistused. Aasta varem Tartu Lastehaiglast saadud anoreksia diagnoosist oli ta välja kasvanud. 

Teisel lasteaiakevadel peetud arenguvestlus üllatas ja šokeeris. Minu poega ei ole rühmas märgata. Ta on arg, tagasihoidlik ega vaata õpetajale otsa. Esimesel lasteaia-aastal kõneles ta sosinal ja ainult abiõpetajaga. Teisel aastal leidis esimesed sõbrad, kuid initsiatiiv kontakti luua oli vähene. Samuti oli nõrk tema käeline tegevus.

Jah, poja vähene seltsivus ja kehv käeline tegevus ei tulnud mulle üllatusena nagu ka sosistamine ja enesesse tõmbumine. Aimasin iseloomustuse tähendust - autism. Ahmisin linna raamatukogudest temaatilist kirjandust ning mõistsin lugedes poja erinevust kirjeldatust. Autism on püsiv seisund, minu lapse autistlikud jooned nagu traktorite erihuvi või toidust keeldumine möödusid.

Karude, meie karude tulek.

Kooliaasta alguses alustasid poisid liitrühmas lasteaiateed. "Emme, meile tellitakse karud ja sa pead neile riided õmblema", teatasid poisid ühel päeval lasteaiast saabudes. Olin kevadise vestluse kiusamisvabast rühmast ja lilladest karudest unustanud. Tuttavad teadsid, et iga "kiusamisvaba" rühma laps saab endale väikese karu, millele eristamiseks tuleb valmistada riided.

Piidlesin karusid, neid pisikesi, kümnekonna sentimeetriseid ebakarulikku värvi loomi. Peagi jagasid poisid sõbralikult kaht maavillasest lõngast ja parempidises koes kootud pükskostüümi. Toon-toonis kootud rõivad on värvilt sarnased, kuid siiski erinevad. Kumbki karuke kolis rühmaukse kõrval asuvasse taskusse ning õhtuti jooksid poisid mulle sageli vastu haarates ukse kõrvalt ka karu kaasa. Kuuldavasti on nad poiste kaaslasteks ka lõunaunes.

Suhtlemiseks on vaja vähemalt kahte

Varasema kogemuse kohaselt päädib minu kui lapsevanema roll ja kontakt rühmaga infotahvlilt menüü ja tegevuste lugemise, vajalike rõivaste ja jalanõudega varustamise ning tähtpäevade pidudel osalemisega. Uued rühmaõpetajad olid aga erineval arvamusel.

Sain ohtralt tagasisidet, nii positiivset kui ka negatiivset. Minu poiste jaoks olevat hommikuring uudne ja esimestel koosistumistel jäi vajaka püsivusest. Väiksema poja kõne on omaealistest palju arenenum. Suurem on pigem arglik ja pöörab pilgu vaikides maha. Leppisime õpetajaga kokku koostöös - mina julgustan poega kodus ja tema lasteaias. Õhtustele magamamineku-rutiinidele lisandus kummagi uinujaga lühike arutelu päevast. Lastel on mõnusatest päevasündmustest rääkides suul väga eriline naeratus.

Minu poisid on loomult erinevad. Väiksem haarab uut lennult ning on tähelepanu nimel valmis nii kiuslema kui kallistama. Suurem vajab isiklikumat lähenemist, rohkem individuaalset tähelepanu ja enam julgustamist. Ta toimetab omas tempos, saab kenasti hakkama, ent katsetab liialt sageli piire. Teistega ühiselt mängida soovib, kuid ei oska neid ise mängule kutsuda. Alustuseks lõhkuvat ta näiteks ehitatu ja kurvastavat seejärel kaaslaste pahameele tõttu. Ka ei kaitse ta väikevenda sarnaselt teiste suuremate õdede-vendadega. Ta on nutikas ja arukas, kuid siiski erinev.

Ausate tagasisidestamise hetkede üle on mul väga hea meel. Õpetaja julgus juhtida lapse nõrgematele külgedele tähelepanu aitab minul lapsevanemana märgata, mis vajab arendamist ning teha selle nimel koostööd. Positiivsuse väljatoomine on võrdselt oluline konstruktiivse kriitikaga. Kordasime vanema pojaga kodus kaaslase mängimakutsumist ja õppisime end teiste mängu pakkuma. Sekkusin aktiivselt laste omavahelistesse suhetesse küsides: „Sa tahad samuti selle autoga mängida? Mismoodi seda öelda võiks?“ Juhtisin tüli alustaja reeglina mängust eemale, keelasin esemete käest rebimise. Vanem poeg koges mängima kutsumist ja omandas mänguga liitumise oskuse ka lasteaias. Tema tugevale ja enesekesksele loomusele piiride seadmisega jätkame. Täitusin rahuloluga kuuldes poja esimestest arglikest sõnavõttudest hommikuringis. 

Lastevanemate koosolekul pühendas õpetaja lillade karude projekti põhimõtetele päevakorrapunkti. Selgitati sünnipäevadele kutsumist - kiusamisvaba projekti üks põhimõte on ühtsus. Kui tervet rühma ei soovita kutsuda või pole see võimalik, paluti kutsed üle anda delikaatselt, et mittekutsutud ei tunneks tõrjutust. Ühel sellisel sünnipäeval nägin rühma laste omavahelisi üle häid suhteid ja väikelaste hulgas vähelevinud teineteisega arvestamist.

Karud õpetavad tundeid väljendama

Ühel õhtul olid mõlemad pojad päevast väsinud ja pahurad. Tüli tekkis märkamatult. Sekkusin kui suurem haaras väiksemalt klotsi ja teda sellega lõi. Väiksem jooksis isa sülle lohutust leidma ning uurisin suuremalt tüli tagamaid. "Ta kiusas mind ja segas mängu ning võttis mu klotse ära", kaebas suurem luksudes. Väikevend on tõesti aeg-ajalt provokaator, kes itsitades suurema õe või venna endast välja viib ning seejärel salamisi kõrvalt edasist jälgib. "Ma olin pahane, sest ma ei saanud oma legodega mängida. Ma keelasin, aga ta ei kuulanud mind ja siis ma lõin teda. Ma enam ei tee," nuttis mu suurem laps haledalt.

Teda kuulates mõtlesin lilladele karudele ja programmis arendatavale eneseväljendusoskusele. Oskus rääkida oma tunnetest, ka negatiivsetest. Analüüsivõime ja tehtu selge põhjendamine. Minu nelja-aastase poja suust kõlas selline põhjalik selgitus vägagi uudselt.

Kord sättisid poisid end taas ööunne minema. Pere tegeles, kes millega - vanem õde õppis oma toas, isa vaatas elutoas televiisorit, mina lugesin köögilaua ääres. Trepimademele ilmus pidžaamas vanem poeg, kellega on kokku lepitud, et õhtujutu ja -muside järel enam voodist põhjuseta välja ei tulda. Ta läks otsejoones tugitoolis istuva isa juurde ning selgitas tasakaalukalt, et ei saa uinuda televiisori valju heli tõttu. End selliselt väljendanud laps oli varem harjunud oma tahtmist pigem tegudega läbi viima. Mind üllatas, et ta ei alustanud kontakti oma toast hõikumise või allkorrusele saabunult puldi haaramisega. Põhjuse ja saabuva tagajärje rahumeelne ja konkreetne sõnaline selgitamine on varem sageli muret tekitanud. 

Olen sügisest talveni kestnud rutiinile ja kahele õpetajale tänulik. Märkan suuremas pojas muutusi, mida varasemad kaks lasteaia-aastat ei tekitanud. Impulsiivse loomuga ja kodus sageli agressiivseltki käituv poiss õpib oma tundeid üha enam välja näitama sõnades - teadvustama soove, väljendama nii meeldivaid kui ebameeldivaid tundeid. Ta on muutunud empaatilisemaks ning mõistab üha enam teiste tundeid. Järjest sagedamini saab temaga sõlmida täpseid kokkuleppeid ning ta järgib neid.

Oleme keskmisest eesti perest temperamentsemad ja tunnete väljendamine ja soovide väljaütlemine kodus on lihtne ja igapäevane. Sestap oli meie jaoks raske ka mõista poja erinevust ning tundmustesegadust. Võib ju nentida, et empaatia ja samas ka oma tunnete mõistmine ja kirjeldamine on selles vanuses ealine. Tõepoolest, see võib nii olla, kuid ootamatult tekkinud muutused annavad põhjust uskuda "lillade karude" projekti edusse.